sa tead.
sina oled mind näinud.
selgelt, paljalt. läbi.

ma tean, ma tean.
sa ei saa mind aidata.
lihtsalt, ole. palun.

täna sajab lund, ja lootust.

mõnel päeval ei ole mul midagi
ja ma saan sinust aru
tõepoolest, miks sa peaks
peale minu enda ei ole mul midagi
anda ja võtta

sõrmed katkises kindas
liiv tennistes
kirsid
sõnad, mis jäävad kinni suhu ja silmisse

ei, seda ei ole tõesti palju
vist mitte piisavalt

aga empaatiavõime olemasolu ei tee mitte midagi kergemaks

pärast, kui toas on juba pime,
pärast ikkagi nutan.
ei, ma ei kuku trepil, ära muretse.
mul on ikka veel mu seebimullid, kõrvarõngad ja unenäod.
(kui ebapraktiline ja väheveenev)

siiski, ära muretse.
järgmisest märkmikust rebin novembrilehed juba poes välja.

улыбнулся спокойно и жутко
и сказал мне: “не стой на ветру”.

muusika lõppeb ja hajub vaikusse
keegi põletab prahti aedades
pühapäev viimaks saab läbi
vihmad viivad lõpuks lauad liimist lahti
kinni hoida neid ei jõua, ei jõua, ei jõua
roostetavad pidur, hammasrattad, kett
ja terve karussell
kaob ära,
kaob ära.

täiesti tavaline teisipäev.

kõik needsamad mõtted, mis seni.
needsamad müürid, mis suvest veel soojad.
samad soovid ja samad sammud.
ja pisarad – või oli see lihtsalt oktoobriks keeranud tuulest?

mõnel hetkel ei olnudki imelik.
ei kesklinnas kiikudes ega ka juues kohvi kohas, kus ma poleks pidanud olema.
aga ainult selleks, et kohe, et jälle.

täna ma polegi koduvana tädi
(hoopis nähtamatu laps)

ma keedan su ploomid moosiks
rohin peenra
pühin põrandalt puru
panen kõik õigele kohale tagasi
ja
ootan

mina olen ikka veel siin
seesama