15. aprill ei ole enam kaugel. õnneks. sest ma tõesti enam ei tea.
ja ometigi, lumikellukesed õitsevad. päikeselised ja krõbedad hommikud lõhnavad kevade järele.
aga kes istutab rabarberit, õmbleb kardinad ja printsikostüümi, riisub lehed ja küpsetab koogi? kui mind jätkub vaevalt unejutuks. ja sellegi saab tavaliselt komplektis enne-pesu-karjumisega.
ja valus on. mitte ainult minul. kuigi nii ei peaks.
