kas ma hakkangi uskuma, et kõik, mida loodad, ükskord juhtub. ainult et tihti alles siis, kui oled loobunud ja justnagu enam ei ootagi. oled isegi pettunud. ma nüüd küll ei tea. harjumiseks läheb ilmselt aega, kui üldse harjuda saabki. kui ma tahangi.

 ja järsku ei ole enam midagi, mida oodata. ainult nukker tõdemus, et nii siis ongi. et ongi ainult argipäev. 

kellegi armukeseks hakkamine tundub liiga labane lahendus. aga natuke elektrit oleks sellesse ellu küll vaja. vastasel korral pikutame kõik varsti apaatselt diivanil.  äratus, raputus. anything would do.

kõlgun ülitundlikkuse ja totaalse tuimuse vahel.

oh ahvatlust. räägid ja usud isegi. aga tegelikult? lased vihmal üle ripsmete voolata ning ei kuule ühtki sõna. külmetavad sõrmed sügaval kindapihus ja südames südatalv.

it’s the fever talking.  mina, ma lihtsalt magan.

hetk iseenesest ei oma esialgu mingit tähtsust. aga see tühiste hetkede võime muuta aja kulgu…

aitäh. et asjad on perspektiivis. et ma avastasin iseenda. mitte ainult soovid, unistused ja kapriisid, ei. mina ise. minu eile ja homme.

mingi uus kergus, vaprus ja elevus. tunne, et ma elan. päriselt. mitte ainult korduvate kohustuste mustri muutumine.

kõik muu on lihtsalt boonus.

and i really don’t care anymore.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


ja mida muud võikski soovida, eks.

belgia – 12 punkti.
tundub, et tööd tuleb palju, aga rõõmu selle juures vähemalt samapalju. entusiasmisüstid! they’re working!  kui saaks selle aastaraamatu valmis, siis asuks kohe rõõmuga kogu sellele tööle kallale! kohe!

selleks korraks nii. homme kooli. kiirus on vapustav :)

Järgmine lehekülg »