ja siis, keset ööd lööd silmad lahti ja saad aru, et nägid jälle und. ja et sellest ei ole küllalt. püüad ja püüad uuesti uinuda. nihkud nii madratsi serva kui võimalik ja naerad end rumalaks. vara. sest kohe sukeldud uuesti samasse unne. veel sügavamale.
veel raskem on ärgata. hoida päev otsa pihus üht olematut puudutust. et ometi millestki hoida.
ööd on paremad.
need pole päris.
päev on täis päris küsimusi.
kas inimesed elavad koos sel põhjusel, et pole põhjust lahku minna?
kas kolmekümnekaheselt peaks juba teadma?
kas enam pole mõtet?
kes sa oled?