a suddent craving that I might want to see you again

ja siis, keset ööd lööd silmad lahti ja saad aru, et nägid jälle und. ja et sellest ei ole küllalt. püüad ja püüad uuesti uinuda. nihkud nii madratsi serva kui võimalik ja naerad end rumalaks. vara. sest kohe sukeldud uuesti samasse unne. veel sügavamale.
veel raskem on ärgata. hoida päev otsa pihus üht olematut puudutust. et ometi millestki hoida.
ööd on paremad.
need pole päris.

päev on täis päris küsimusi.

kas inimesed elavad koos sel põhjusel, et pole põhjust lahku minna?

kas kolmekümnekaheselt peaks juba teadma?

kas enam pole mõtet?

kes sa oled?

 

pretending nothing has changed here

1. aroomimassaaž on hea. aga ma ei oska üldse ennast lõdvaks lasta. relax  on parem ja ilusam sõna tegelikult. aga tõesti, kui massöör peab iga natukese aja tagant mu kätt või jalga raputama, et sellest pinge välja saada, siis ei tasu ka loota, et ma massaažilaualt nutma hakkan või et poole tunni jooksul lubatud energiapuhang saabub. oli hea, ma ei vaidle. aga ma võin ainult ette kujutada, kui hea tegelikult võiks/peaks olema.

2. selle kõige taustal tabas mind äratundmine, et ainus täiesti relaxed hetk minu elus oli see, kui h sündis. absoluutselt. täiesti teistmoodi.

3. ma olen ikka peast suhteliselt segi.

4. ma igatahes tahan sinna kreeka-tripile. mille ma selleks maha pean müüma, ma veel ei tea. iseennast? loodetavasti mitte.

5. elu on imelik. inimesed veel enam. ja see on üsna positiivne tõdemus, muuseas.

 

before your feelings get too strong

küllaltki veider päev. vaasitäis roose ja tulipunased nelgid. ja nohu, mis alati paistab 17. novembri eelõhtul end kohale vedavat.

naljakas on. juba täna. inimesed imestavd mu vanust ja kui ikka pikalt imestatakse, hakkab endalgi pisut veider. et mis siis nii imelik? iga kord ei taipagi, olen ma siis liiga noor või liiga vana või mis.

aga kõrvarõngad on kahtlemata tänane parim kingitus. ja siis muidugi see raamat. rändauhind või nii. olen kolmas omanik. “po putjam razvitija žizni”. ilmunud 1963. ühe inimese käes peab olema vähemalt 20 aastat, siis võib edasi kinkida :D:D:D samas on muidugi õudselt armas, et mind nähakse napi aastaga olevat saanud nimetatud rariteedi vääriliseks “hoidjaks’” :)

aga tunne on ikka selline, nagu elaksin millegi ootuses. ehk ta siis kunagi tuleb :)

 

the answer’s not with wait and see

ja ma olen viimase kolme nädalaga kaotanud kolm kõrvarõngast. kolm erinevast paarist. pluss kahe kõrvarõnga kinnitused.
kas see peaks midagi tähendama ja kui siis mida? …oma sõrmuseid unustan…? mingi kosmiline vihje, vahelduseks vandenõudele?

oh, ja mulle meeldivad kohutavalt need pildid.

 

 

oh boy, the feeling when you held my hand

midagi on mind kruvinud nii kaugele, et piisab trepil möödudes mu kätt riivata. ja ma olen kadunud.

ja tõesti.

leia mind üles. ma olen ikka veel siin.